Võib-olla oled kuskilt kuulnud või lugenud sellisest asjast nagu vana akvaariumi sündroom. Mida see ikkagi täpselt tähendab ning kuidas seda ära hoida?
Mis on vana akvaariumi sündroom?
Vana akvaariumi sündroom on see kui pika aja jooksul on akvaariumi veeparameetrid aeglaselt muutunud halvemaks. Tavaliselt on akvaariumis püsivalt suur nitraatide NO3 (üle 60 ppm, norm 0-40ppm, taimedele parim umbes 30ppm) ja/või fosfaatide PO4 tase ning vee pH läinud happelisemaks (pH alla 7). Lihtsamalt selgitades on akvaariumisse lisatava vee ja akvaariumivee parameetrid väga erinevad. Akvaariumis algusest peale olnud kalad on sellega harjunud, sest muutused vees on toimunud aeglaselt. Väliselt ei ole võimalik näha nende käitumises muutusi, kuid siiski nõrgemad isendid võivad surra. Tugevamad jäävad ellu, aga nad on haigustele vastuvõtlikumad. Akvaarium võib käia kuid ja aastaid edukalt ilma ühegi suurema probleemita.
Kui nüüd lisada uusi kalu, kes on pealtnäha täiesti terved, hakkavad nad kiiresti surema, sest ei ole harjunud sellise veega ning nad ei sobigi sellisesse paigast ära parameetritega vette elama. Tavaliselt on just nitraatide NO3 tase üle mõistuse suur ehk uued kalad saavad nitraadišoki. Esmalt arvatakse kohe, et „ju siis pood müüs haigeid kalu“ (- see ei ole täiesti välistatud), kuid tegelikult ollakse ise süüdi kalade surmas. Filtris olevad head bakterid küll töötlevad kahjulikke aineid vähem kahjulikemateks ümber, aga suures koguses on ka need kaladele ja taimedele halvad. Sageli tekib vetikas ning tasakaalu tundub võimatu saavutada.
Nitraadišokk tekib siis, kui kalad satuvad väga erineva nitraaditasemega akvaariumisse. Nitraadišokki on kaks erinevat. Üks on see kui näiteks uus kala tuuakse akvaariumisse, kus nitraaditase (NO3) on väga suur ning kala ei ole sellega kohanenud ehk nitraaditaseme järsk tõus. Teine on olukord, kui nitraaditase (NO3) järsult langeb ehk jälle ei ole kala sellega kohanenud. Näiteks siis kui tehakse suur veevahetus ning nitraadid (NO3) vees järsult langevad. Sellepärast peavadki kõik veeparameetrite muutused akvaariumis olema võimalikult aeglased ja sujuvad. Seepärast on oluline regulaarne akvaariumivee vahetus. Iseloomulikud sümptomid kaladel on põhja lähedale hoidmine või põhjas lebamine, hingeldamine, apaatsus ja söögist mitte huvitumine.
Kuidas ennetada vana akvaariumi sündroomi?
Vana akvaariumi sündroomist saab hoiduda regulaarse hooldusega ja vee testimisega (NH4, NO2, NO3, PO4, pH). Regulaarsete veevahetustega on parem kontroll liigsete toitainete ja vetika üle. Vahetatava vee kogus võiks jääda 10-25% vahele, mis sõltub akvaariumi rahvastatusest. Hoolduse käigus tuleks põhjapinnast sifoonida, sest kalakaka, liigsed toidujäägid ja muu sodi (juurikast tulev puru, surnud taimeosad) vajuvad kivide vahele. Pea meeles, et korras vesi on tervete kalade, tigude, krevettide ja teiste asukate eelduseks. Esialgu võiks vett tihedamini testida, eriti oluline on see alles käivitatud akvaariumides. Hiljem kui näidud on püsinud stabiilsed siis harvemini, kuid mitte vähem kui kord kuus, sest kunagi ei või teada millal mõni probleem võib endast märku anda. Vett testides näete kohe, kui mõni veeparameeter on muutunud. Soovitav on omada akvaariumis ka elustaimi, sest nad tarbivad erinevaid jääkaineid.
Mis on põhjused?
Vana akvaariumi sündroomi põhjusteks võivad olla surnud kalad või teised asukad, söömata toit ehk liigne toitmine, surnud taimed või nende osad (tavaliselt pruunid või kollakad), must põhjapinnas (kalakaka on vaja kivide vahelt välja šifoonida), akvaariumi ülerahvastatus, regulaarsete veevahetuste mitte tegemine, suur nitraatide sisaldus kraanivees, umbes ja puhastamata filter.
Mida teha vana akvaariumi sündroomi puhul?
Antud juhul on kõige tähtsam hoiduda suurtest veevahetustest, sest kalad vajavad uute parameetritega harjumiseks aega. Vastasel juhul võib kaladel tekkida veeparameetrite järsu muutuse tõttu šokk. Soovitav on vahetada esialgu iga päev 10-15% vett kuid mitte rohkem kui 25%. Seda tuleks teha seni kuni veeparameetrid on sobival tasemel. On loogiline, et ülerahvastatud või suurte reostajatega kaladega (nt. põhjakoristajad, kuldkalad) akvaariumis tuleks vett vahetada suuremas koguses või tihedamini, kui tugevalt alarahvastatud akvaariumis.
Üheks võimaluseks on ka akvaariumisse lisada akvaariumi taimi, et nad tarbiksid üleliigsed nitraadid NO3 ära. Seejuures tuleb teha veeteste, et näha kas taimedel on piisavalt toitaineid.
Korras akvaariumivesi on tervete kalade üks tähtsamaid eeldusi. See, et vesi akvaariumis näeb puhas ja selge välja, ei tähenda, et vesi ise on korras. Seega on oluline teha veeteste ja vahetada vett regulaarselt. Oluline on meeles pidada, et ära auranud vee asemel uue vee valamine ei ole veevahetus. Vesi aurab, aga NH4, NO2, NO3 ja teised jääkained/jäätmed (taimekõdu, kalakaka) ei aura akvaariumist ära.
