Pilt, vana akvaariumi sündroom, koos kaladega

Vana akvaariumi sündroom

by with No Comment Muu

Pilt, vana akvaariumi sündroom, koos kaladega

Võib-olla oled kuskilt kuulnud või lugenud sellisest asjast nagu vana akvaariumi sündroom. Mida see ikkagi täpselt tähendab ning kuidas seda ära hoida?

Mis on vana akvaariumi sündroom?

Vana akvaariumi sündroom on see kui pika aja jooksul on akvaariumi veeparameetrid aeglaselt muutunud halvemaks. Tavaliselt on akvaariumis püsivalt suur nitraatide NO3 (üle 60 ppm, norm 0-40ppm, taimedele parim umbes 30ppm) ja/või fosfaatide PO4 tase ning vee pH läinud happelisemaks (pH alla 7). Lihtsamalt selgitades on akvaariumisse lisatava vee ja akvaariumivee parameetrid väga erinevad. Akvaariumis algusest peale olnud kalad on sellega harjunud, sest muutused vees on toimunud aeglaselt. Väliselt ei ole võimalik näha nende käitumises muutusi, kuid siiski nõrgemad isendid võivad surra. Tugevamad jäävad ellu, aga nad on haigustele vastuvõtlikumad. Akvaarium võib käia kuid ja aastaid edukalt ilma ühegi suurema probleemita.

Kui nüüd lisada uusi kalu, kes on pealtnäha täiesti terved, hakkavad nad kiiresti surema, sest ei ole harjunud sellise veega ning nad ei sobigi sellisesse paigast ära parameetritega vette elama. Tavaliselt on just nitraatide NO3 tase üle mõistuse suur ehk uued kalad saavad nitraadišoki. Esmalt arvatakse kohe, et „ju siis pood müüs haigeid kalu“ (- see ei ole täiesti välistatud), kuid tegelikult ollakse ise süüdi kalade surmas. Filtris olevad head bakterid küll töötlevad kahjulikke aineid vähem kahjulikemateks ümber, aga suures koguses on ka need kaladele ja taimedele halvad. Sageli tekib vetikas ning tasakaalu tundub võimatu saavutada.

Nitraadišokk tekib siis, kui kalad satuvad väga erineva nitraaditasemega akvaariumisse. Nitraadišokki on kaks erinevat. Üks on see kui näiteks uus kala tuuakse akvaariumisse, kus nitraaditase (NO3) on väga suur ning kala ei ole sellega kohanenud ehk nitraaditaseme järsk tõus. Teine on olukord, kui nitraaditase (NO3) järsult langeb ehk jälle ei ole kala sellega kohanenud. Näiteks siis kui tehakse suur veevahetus ning nitraadid (NO3) vees järsult langevad. Sellepärast peavadki kõik veeparameetrite muutused akvaariumis olema võimalikult aeglased ja sujuvad. Seepärast on oluline regulaarne akvaariumivee vahetus. Iseloomulikud sümptomid kaladel on põhja lähedale hoidmine või põhjas lebamine, hingeldamine, apaatsus  ja söögist mitte huvitumine.

Kuidas ennetada vana akvaariumi sündroomi?

Vana akvaariumi sündroomist saab hoiduda regulaarse hooldusega ja vee testimisega (NH4, NO2, NO3, PO4, pH). Regulaarsete veevahetustega on parem kontroll liigsete toitainete ja vetika üle. Vahetatava vee kogus võiks jääda 10-25% vahele, mis sõltub akvaariumi rahvastatusest. Hoolduse käigus tuleks põhjapinnast sifoonida, sest kalakaka, liigsed toidujäägid  ja muu sodi (juurikast tulev puru, surnud taimeosad) vajuvad kivide vahele. Pea meeles, et korras vesi on tervete kalade, tigude, krevettide ja teiste asukate eelduseks. Esialgu võiks vett tihedamini testida, eriti oluline on see alles käivitatud akvaariumides. Hiljem kui näidud on püsinud stabiilsed siis harvemini, kuid mitte vähem kui kord kuus, sest kunagi ei või teada millal mõni probleem võib endast märku anda. Vett testides näete kohe, kui mõni veeparameeter on muutunud. Soovitav on omada akvaariumis ka elustaimi, sest nad tarbivad erinevaid jääkaineid.

Mis on põhjused?

Vana akvaariumi sündroomi põhjusteks võivad olla surnud kalad või teised asukad, söömata toit ehk liigne toitmine, surnud taimed või nende osad (tavaliselt pruunid või kollakad), must põhjapinnas (kalakaka on vaja kivide vahelt välja šifoonida), akvaariumi ülerahvastatus, regulaarsete veevahetuste mitte tegemine, suur nitraatide sisaldus kraanivees, umbes ja puhastamata filter.

Mida teha vana akvaariumi sündroomi puhul?

Antud juhul on kõige tähtsam hoiduda suurtest veevahetustest, sest kalad vajavad uute parameetritega harjumiseks aega. Vastasel juhul võib kaladel tekkida veeparameetrite järsu muutuse tõttu šokk. Soovitav on vahetada esialgu iga päev 10-15% vett kuid mitte rohkem kui 25%. Seda tuleks teha seni kuni veeparameetrid on sobival tasemel. On loogiline, et ülerahvastatud või suurte reostajatega kaladega (nt. põhjakoristajad, kuldkalad) akvaariumis tuleks vett vahetada suuremas koguses või tihedamini, kui tugevalt alarahvastatud akvaariumis.

Üheks võimaluseks on ka akvaariumisse lisada akvaariumi taimi, et nad tarbiksid üleliigsed nitraadid NO3 ära. Seejuures tuleb teha veeteste, et näha kas taimedel on piisavalt toitaineid.

Korras akvaariumivesi on tervete kalade üks tähtsamaid eeldusi. See, et vesi akvaariumis näeb puhas ja selge välja, ei tähenda, et vesi ise on korras. Seega on oluline teha veeteste ja vahetada vett regulaarselt. Oluline on meeles pidada, et ära auranud vee asemel uue vee valamine ei ole veevahetus. Vesi aurab, aga NH4, NO2, NO3 ja teised jääkained/jäätmed (taimekõdu, kalakaka) ei aura akvaariumist ära.

Sinivetikas akvaariumi klaasil

Tsüanobakter ehk sinivetikas

by with No Comment MuuTaimed

Sinivetikas akvaariumi klaasil

Tsüanobakterid (Cyanobacteria; traditsiooniline nimetus Cyanophyta) ehk tsüanoprokarüoodid ehk sinivetikad ehk sinikud on peamiselt vees elavad bakterid. Neid leiab tegelikult kõikjal kus leidub vett: lompidest, niisketelt pinnastelt, puukoorelt, veekogudest nii soolases kui ka magevees,  polaaraladelt, troopikast ja ka ajutiselt niisketelt kividelt kõrbest. Raske uskuda, aga mõned liigid elavad isegi loomade karvade vahel, andes loomale roheka varjundi, nagu vihmametsades elavatele laiskloomadele vihmaperioodil. (Võid googeldada green mammals või sloth.)

Tsüanobakterid ei ole lähedases suguluses teiste vetikateks nimetatavate organismidega. Tegelikult pole nad päris vetikad, vaid niisketes kohtades ja vees elavad fotosünteesivad bakterid. Nad sarnanevad ehituselt bakteritele, kuid eluviisi ja välimuse poolest vetikatele. See on ka põhjus, miks nende vastu ei saa päris samamoodi võidelda nagu vetikate vastu. Nimi sinivetikas on seetõttu eksitav.  Tsüanobakter on niitja struktuuriga, kasvab kiiresti ja võib katta taimede lehed, dekoratsioonid, tehnika, põhjapinnase ja klaasi (iga võimaliku pinna akvaariumis). Väljakorjamisel puruneb kiiresti ja levitab pisikesi osakesi, mis on sageli inimsilmale nähtamatud, ka mujale akvaariumisse. Kuigi tsüanobakteri paralleelnimetus on sinivetikas, pole nad kõik tingimata sinakasrohelist värvi. See võib varieeruda rohelise, pruuni, musta ja isegi punaka värvi vahel.

Tsüanobakter sinivetikas käel Tsüanobakter põhjapinnasel

Enamus tsüanobakterite liike ei ole kaladele otseselt ohtlikud. Antud juhul ei toimi vetikatoiduliste kalade ja tigude sissetoomine akvaariumisse, sest tegu ei ole vetikaga vaid bakteriga. Kalad lihtsalt ei söö seda. Erand on spirulina, mis on üks väheseid söögiks kõlbavaid sinivetikaid, aga see ilmselgelt ei ole see liik, mis sul akvaariumis on. Taimedele ei ole sinivetikas hea, sest kui see kasvab lehel, siis ta blokeerib ära valguse, aga taimedel on valgust vaja.

Sinivetikas taimede lehtedel Sinivetikas akvaariumis

Miks sinivetikas tekib?

Sinivetika tekkepõhjuseks on tavaliselt üleliigsed jääk- ja toitained (N03, PO4, lämmastik). Nende kasvu soodustavad eriti fosfaadid (P04), mille kõrge tase tekib jäätmete lagunemisest ja akvaariumi mittehooldamisest. Fosfaatide allikad on söömata toit, taimede ja vetika lagunemine, väljaheited, surnud loomad akvaariumis, akvaariumisoolad ja mõnes piirkonnas võib kraanivesi rohkem fosfaate sisaldada kui tahaksid.  Tsüanobakterite põhjuseks on tavaliselt nagu juba öeldud liigsed toitained ehk vähene akvaariumi hooldamine, liigne valgus, kehv veeringlus (vesi ei ringle korralikult näiteks dekoratsioonide ja taimede juurest/tagant, kuid see ei ole alati määrava tähtsusega), püsiv kõrge veetemperatuur (eriti suvel) ja loomulikult antud bakteri sissetoomine taimedega, vee või mõne muu viisiga. Seega soe ja toitainete rikas vesi on sinivetikale ideaalseks elukeskkonnaks. Suvel on oluline hoida veetemperatuur akvaariumis madalana. Täpsemalt vaata kuidas seda teha siit.

Sinivetikas suudab fotosünteesida ka madala valgusintensiivsuse juures ehk akvaariumi pimendamine alati ei aita. Ikkagi tuleks vältida liigset valgust.

Kuidas ennetada sinivetika teket?

Kuna toitainete üleküllus on üks peamisi faktoreid, siis regulaarsete veevahetuste tegemine (20-30%)  ja akvaariumi hooldamine aitab ennetada nii vetikate ja ka tsüanobakterite võimutsemist. Nitraatide ja fosfaatide kõrge tase soodustab igat tüüpi vetika ja bakterite kasvu.

Väldi kalade ületoitmist. Anna toitu väikeste portsjonitena, mille kalad jõuavad korraga ära süüa. Vaata, et toit ei jääks põhja vedelema või veepinnal olevatesse taimedesse kinni. Kõik üleliigne tuleks eemaldada. Kalatoidu lagunemisel tekib fosfaat, mis soodustab sinivetika kasvu. Liigse toidu ja väetise saab veest eemaldada veevahetusega. Testi, kas sul ikka on vaja akvaariumisse lisada fosfaati (PO4) või nitraati (NO3). Kui lisad fosfaati (PO4) ja testide järgi antud aine tase ei tõuse vees, siis peab kaaluma uue veetesti soetamisele, sest kahjuks mõnikord nad valetavad.

Ka valgusel on oma roll. Jälgi, et akvaarium ei oleks aknale liiga lähedal ja peale ei paistaks otsest päikesevalgust. Õppige tundma oma akvaariumi ja leidke sellele sobiv lambi põlemisaeg. Olenevalt taimede, väetiste ja muudest faktoritest võib 10 tundi valgust mõnes akvaariumis panna vetika ja ka sinivetika vohama. Kui aga lühendada valgusti põlemisaega, siis võib see taanduda ja sootuks kaduda. Kuid tavaliselt ainult sellest ei piisa. Ka vanad lambipirnid võivad aidata vohamisele kaasa.

Üheks sinivetika soodustavaks teguriks peetakse ka mittekorraliku veeringlust. Kui akvaariumis on palju taimi või dekoratsioone või lihtsalt filter on nõrk, siis väheliikuvamatesse kohtadesse võib tekkida sinivetikas. Näiteks põhjapinnas on vastu klaasi ning valgus paistab sinna peale. Vaata allolevat pilti. Kuid see ei ole kindel reegel.

sinivetikas põhjapinnase ja klaasi vahel

Tsüanobakterist on väga raske lahti saada, sest see suudab jääda ellu ka väga rasketes tingimustes. Tegelikult ei ole leitud ühte kindlat põhjust, miks see tekib. See on pigem kombinatsioon kehvast hooldusest, valest valgusest ja soojusest.  Lihtsam on seda ennetada kui võidelda tagajärgedega.

Kuidas sinivetikast vabaneda?
  • Vesinikperoksiid (H2O2)

3% vesinikperoksiidi tuleb süstida otse sinivetika koldesse. Mitte mingil juhul ei tohi mehhaaniliselt eemaldada (klaasilt kraapida, ribadena ära tõmmata), sest nii lendab see üle terve akvaariumi laiali ning hiljem on sellest hulga raskem lahti saada. Vesinikperoksiidiga tuleks tegutsema asuda kohe kui näed kasvõi väikest sinivetika kollet akvaariumis.

H2O2 on tugev oksüdeerija. Oksüdeerimise käigus laguneb vesinikperoksiid (H2O2) hapnikuks (O2) ja veeks (H2O).

Enamus taimed kannatavad antud ainet ning seepärast ei tohiks karta taimel olevat kollet. Mõned taimed võivad heledamaks muutuda ajutiselt, kuid see ei ole ilmtingimata märk sellest, et taim on surnud. Samblad kahjuks nii hästi ei talu vesinikperoksiidi ja saavad kahjustada, aga parem väike samblakadu kui tsüanobakter akvaariumis. Filtrisse ei tasu seda süstida, sest tapab kasulikud bakterid.

Süstimisega tuleb olla täpne, sest see laguneb valguse toimel suhteliselt kiiresti hapnikuks ja veeks. Süstimise ajaks peaks välja lülitama filtri, et aine jõuaks ikka sinivetikani, mitte ei läheks kohe mööda akvaariumit laiali. Ohutuse mõttes tuleks teod, kalad ja krevetid süstitavast kohast eemale ajada. Kui sinivetikas hakkab eraldama mullikesi, siis see tähendab, et aine toimib ehk oksüdeerub.

Internetis leidub erinevaid soovitusi doseerimise kohta. Võimalikult ohutuks kasutuseks võiks doseerida 8 kuni 15ml 50 liitri vee kohta. Tundlikumate krevettide ja noorkalade puhul alusta väiksemast kogusest ning vajadusel suurenda. Ei soovita annust suurendada üle maksimumi, sest tegemist on päris kange värgiga akvaariumiasukatele ja headele bakteritele akvaariumis.

Vesinikperoksiidi mõju on nähtav peaaegu koheselt, kuid märkimisväärset paranemist võib näha peale paari päeva. Kõik oleneb kui tõsiseks olete asjal lasknud minna. Kui sinivetikas hakkab surema, siis tehke veevahetus ja eemaldage surnud osad akvaariumist, et lagunemise käigus ei tekiks jääkainete üleküllust.

Vesinikperoksiidi saab osta apteekidest. Kui näiteks e-poes ei leia vesinikperoksiidile vastet, siis võib proovida ka vesinikülihapendi 3% lahus. Peale sõja algust Ukrainas on enamus apteekide e-poodidest antud aine kadunud, kuna peamiselt oli tegu Valgevene või Venemaa toodanguga. Siiski tasub küsida otse apteekrilt, kas neil on vesinikperoksiidi saada. Nii mõningatel juhtudel on küsimise peale saanud osta, sest tegelikult on toode olemas, kuid lihtsalt enam riiulis iga keti puhul ei hoita.

  • Telli välismaalt rohi

Ühe võimalusena on tellida ka välismaalt rohi sinivetika vastu. Kuid siiski peab meeles pidama, et tarne võtab aega. Selle ajaga võib asi aina hullemaks minna.

Üheks selliseks asjaks on „Ultralife Blue Green Slime Stain Remover“. Kindlasti tuleb jälgida pakendil olevat juhendit. Seal küll lubatakse, et ei kahjusta taimi, kalu ega häid baktereid akvaariumis, aga siiski tuleb olla ettevaatlik. Nähtav tulemus ilmub paari nädalaga.

Surev kala akvaariumi põhjas

Miks ja kuidas eutaneerida kalu?

by with No Comment KaladMuu

Surev kala akvaariumi põhjas

Kas oled näinud kala, kes lebab põhjas ja vaevu hingab, liigutamisest rääkimata? Milleks lasta kalal piinelda? Üheks võimaluseks on ta eutaneerida. Antud artiklis on välja toodud mõned põhjused, miks vahel on parem kala eutaneerida ning kuidas seda teha inimlikult. Kindlasti peaks see olema viimane õlekõrs!

Kala eutaneerimine on  vajalik, kui ei ole enam muid võimalusi elu hoidmiseks. Seda eriti sellistel juhtudel, kui loom (kala jne) peab taluma valu ja kannatusi ning ravivõimalused on olematud või omaniku jaoks väga kulukad. Eestis kahjuks või õnneks ei ole akvaariumiasukatele tugevatoimelisi ravimeid. Need Sera ja Tetra ning muude firmade „ravimid“ on tegelikult enamjaolt veekonditsioneerid (kusjuures päris tõhusad) ehk need ei ole päris ravimid. Ravimeid saab välja kirjutada veterinaar, kuid ma ei tea ühtegi kohta, kuhu on oodatud kalad. Kala arsti juurde viimine põhjustaks talle meeletut stressi. Alati ei piisa „ravimitest“.

Me keegi ei taha näha oma lemmiku piinarikast surma. Me ei taha näha, kuidas kala põhjas pikali on ja vaevu hingab. Ta võib elada nii päevi, aga miks lasta tal piinelda. Haige kala on tavaliselt kaitsetu teiste akvaariumiasukate suhtes. Ma ei räägi ainult kaladest, vähkidest ja krevettidest vaid ka tigudest. Nad on tegelikult päris kiired haige kala kallal maiustama. Milleks lasta teistel ta ära süüa elusalt, kui tegelikult saaksid ta piinad lõpetada ja laseksid väärikalt surra. Leian, et teatud tingimustel on eutanaasia vältimatu, kuid see võiks jääda viimaseks õlekõrreks. Väärikas, valutu surm on etem kui piinlemine trauma või raske haiguse käes. See kindlasti ei ole kerge otsus, eriti kui peres on lapsed. Kuid siiski tuleks mõelda haige kala peale. Kindlasti ei ole parem leida kala akvaariumis kõht ülespoole ulpimas.

Humaansed viisid
  • Nelgiõli

Nelgiõli on üks viisidest, kuidas teha eutanaasiat kalale.  Nelgiõlil on rahustava, valuvaigistava ja tuimestava toimega, mida saab kasutada dekoratiivkalade eutanaasiaks. Erinevalt veterinaarseks kasutuseks mõeldud anesteetikumid on nelgiõli vabalt kättesaadav apteekidest.

Võta väike nõu (kuni 1 liiter, mida väiksem, seda parem), millele oleks võimalik kaas peale panna (karp, purki). Täida anum 3/4 ulatuses akvaariumiveega, lisa 8-10 tilka nelgiõli poole liitri (500 ml) kohta. Pane kaas peale ja raputa, et õli veega seguneks. Lisa sinna kala kohe pärast segamist, sest õli ja vesi hakkavad kohe üksteisest eralduma. Kuna antud segul on anesteetiline mõju, siis jääb kala magama. Kui oled veendunud, et kala on uinunud (läheb kuni 2 min), siis lisa 2 teelusikatäit nelgiõli veel ja sega õrnalt lusikaga. Kala ei tunne enam midagi. Kala võib lugeda surnuks kui 10 minuti jooksul ei ole ta hinganud. Selles kontsentratsioonis nelgiõliga kokkupuutel kaotavad kalad kiiresti teadvuse, lõpetavad hingamise ja surevad hapnikuvaegusesse.

  • Kala pead tugeva esemega löömine

Kala pead tugeva esemega löömise eesmärgiks on purustada kala pealuu ja aju. See meetod sisaldab endas kala välja võtmist akvaariumist ning tema asetamist tugevale alusele. Seejärel kiiresti tugeva esemega pähe löömast. Antud tegevus on humaanne kui kogu protsess toimub kiiresti. Seega enne selle meetodi kasutamist valmista ette koht, kus seda teed, et kala ei peaks õhu käes kuivama ja piinlema kuni sa asju otsid. Soovitav on panna kala paberi, kile või fooliumi sisse, et tema kehavedelikud ei lendaks löömise ajal mööda tuba laiali. Kindlasti ära võta kinni kala sabast ning löö teda peaga vastu lauda, sest tavaliselt see ei ole esimeste löökidega edukas ja ühtlasi võib seda võrrelda kala läbipeksmisega.

  • Pea mahalõikamine

Pea mahalõikamine on ilmselt tuttav kalameestele. Kala pea lõigatakse täpselt lõpuste tagant maha terava noaga.  Seda tuleb sarnaselt eelmisele meetodile teha kiiresti, sest kui kala on veest väljas, siis ta piinleb. Kala löömine tugeva esemega pähe või pea mahalõikamine on kiired ja efektiivsed, kui seda teha õigesti.

  • Kala aju läbilõikamine

Viimaseks enam-vähem humaanseks viisiks on kala aju läbilõikamine, mis tapab kala hetkega valu tundmata. Kala aju asub silmade taga. Aju tuleb noaga silmade kohal horisontaalselt läbi lõigata/torgata. Siinkohal peab nuga olema väga terav ning liigutused kindlad ja kiired. Vastasel juhul ei täida see enda eesmärki. Vaata allolevat pilti.

Mittehumaansed viisid

Järgnevalt on välja toodud erinevad viisid, kuidas ei tohiks kaladega käituda.

  • Kalu ei tohi lasta vetsupotist alla. Sa ise ka ei taha, et keegi sind peadpidi vetsupotti topiks ja torust alla üritaks lasta või kuskil reoveetorus väljaheidete vahel ei tahaks ka ju oma elu lõpetada. Ka surnuid kalu ei tohiks vetsupotist alla lasta, sest see on mõeldud ainult väljaheidete jaoks. Ta sureb seal tõenäoliselt puhastusainete ja reovee tagajärjel, mis on talle piinarikas. Pealegi kust tuleb üldse inimestel pähe mõte kalu potist alla lasta, see ei ole normaalne ka surnud olendite puhul. Sa ei laseks ju oma surnud sõpra potist alla. Ära tee seda ka kaladega. Mõistusega inimene ei lase loomi ega kalu tualetist alla. Ei elusaid ega surnuid.
  • Ära jäta kala ka kuivale (veest välja) õhu kätte kuivama.
  • Kahjuks on ka selliseid inimesi kes arvavad, et üleliigsete kalade keetmine hukkamise eesmärgil on okei – see ei ole nii. See on jällegi piinarikas.
  • Kala või teiste asukate külmutamine sügavkülmas ei ole vastuvõetav. Kalale on see valurikas, kui lõpustele tekib jää. Sa ise ka ei taha ju kuskil põõsa all surnuks külmuda ja vaevalt see on meeldiv protsess. Pealegi kõikide kalade puhul ei tööta see meetod, nagu külmaveekalad.
  • Kala asetamine alkoholi. Alkohol tapab su kala, aga enne seda see kõrvetab lõpuseid ehk ta piinleks veel rohkem.
  • Mikseriga kala tapmine. Tundub päris imelik, kuid jah teemat uurides leidsin ka sellise viisi. Selle eesmärgiks on kala viskamine töötavasse mikserisse, lootuses, et mikser tabab esimesena pead ja tapab silmapilkselt. Kuid ma ei tea ühtki nii täpset inimest. Pealegi ei tundu see kiire ja valutu meetod.
  • CO2-ga kalade tapmine. Järsult suurendades CO2 kogust vees võib tappa su kala. Kui hapnikusisaldus vees väheneb ja kalal ei ole enam midagi hingata, siis tal tekib stress ning surm saab olema pikk ja vaevaline.
Mida teha surnud kalaga?

Surnud kala tuleks maha matta, prügikasti või komposti visata, nagu sa teed seda söögiks ostetud kalast ülejäävate osadega. Teistele loomadele sissesöötmine ei ole soovitatav, sest ta võib kanda mingisugust haigust, mis teeb sööja haigeks. Tuletan meelde, et vetsupott pole mõeldud surnud kaladele.

Miks tekib vetikas ja kuidas seda ennetada?

by with No Comment Muu

 

Iga akvarist on ilmselt mingil moel kokku puutunud vetikaga. Olgu see rohevetikas, pruunvetikas, habevetikas või midagi muud. Vetika tekkimisel on alati mingisugune põhjus. Lihtsam on seda ennetada kui võidelda tagajärgedega.

Miks vetikas ikkagi tekib?
  1. Akvaarium on asetatud aknale liiga lähedale või päike paistab akvaariumile peale. Vahel piisab ka sellest kui õhtune või hommikune päike paistab tunnike akvaariumile.
  2. Tuli põleb liiga kaua. Olenevalt taimede, väetiste ja muudest faktoritest võib 10 tundi valgust mõnes akvaariumis panna vetika vohama. Kui aga lühendada valgusti põlemisaega siis võib vetikas taanduda ja sootuks kaduda. Ka vanad lambipirnid võivad aidata vetika kasvamisele kaasa.
  3. Ületoitmine on üks peamisi vetika põhjustajaid. Üleliigne ehk söömata jäänud toit hakkab lagunema ning selle tagajärjel tekkivad jääkained on toiduks vetikale.
  4. Väetiste liigne tarvitamine akvaariumis. Akvaariumisse, kus on ainult mõned taimed, ei ole vaja lisada kogu soovitatud kogust, mis on väetisepakendile märgitud. Siinkohal jällegi üleliigne väetis jääb kasutamata ning see loob olukorra, kus vetikal on toitu ning ta saab kasvada. Kui ei tunne oma akvaariumit veel nii hästi ja ei tea kus piir on, siis alguses soovitan lisada ainult osa pakendile märgitud kogusest ning seda tõsta. Kui peale viimast lisamist hakkab vetikas kasvama, siis see on selge märk, et väetist on pandud liiga palju. Antud soovitus kehtib eeldusel, et teised vetikat tekitavad tegurid on kõrvaldatud.
  5. Veevahetuste mitte tegemine. Loomade elutegevuse käigus tekib erinevaid jääkaineid akvaariumisse. Kui nende tase ühel hetkel läheb liiga suureks, siis jällegi võib tekkida vetikas.
 

Seega vetika ennetamiseks jälgi kõiki nimetatud faktoreid. Vähenda valgust või paiguta akvaarium kohta, kus ta ei oleks aknale liiga lähedal. Anna toitu väikeste portsjonitena, mille kalad jõuavad korraga ära süüa. Vaata, et toit ei jääks veepinnal olevatesse taimedesse kinni ning kõik üleliigne eemaldatakse. Kalatoidu lagunemisel tekib fosfaat, mille taseme suurenedes hakkab vetikas jõudsalt kasvama. Liigse toidu ja väetise saab veest eemaldada veevahetusega, sifooni ka põhja. Ka regulaarsete veevahetuste (20-30%) tegemine on tähtis, sest see aitab hoida toitainete sisalduse vees madalana. Veetestidega saad lihtsa vaevaga teada, kui mõne aine tase on vees läinud liiga kõrgeks. Vetika puhul tasub testida fosfaati (PO4) ja nitraati (NO3). Nitraadid ja fosfaadid soodustavad vetikate kasvu akvaariumis ning veevahetus on parim viis hoida antud ainete tase vees madalal. Vetika tekkimisel eemaldage see akvaariumist, sest kui asi hulluks lasta on pärast hulga raskem võidelda. (Ei kehti sinivetika kohta, sest tegelikult on tegemist bakteriga, mis nõuab teistsugust lähenemist.) Ka elustaimede lisamine aitab vetikaga võidelda, sest uute taimede lisamisega suureneb ka vajadus toitainete järgi. Siinkohal lisatud taimed tarbivad ära üleliigseid toitaineid. Mida vähem toitu jääb vetikatele seda parem.

Ülevalpool on toodud välja ainult levinumad vetika tekkepõhjused ja ennetusviisid.

Kui sa kahtlustad oma akvaariumis sinivetikat ehk tsüanobakterit (sinakasroheline), siis kindlasti loe ka siit sinivetika kohta. Sinivetikas ei ole tegelikult vetikas ning antud nimi on eksitav. Tegemist on bakteriga ning seetõttu tuleb läheneda pisut teisiti.

Kes on nematoodid ja miks nad tekivad?

by with No Comment Muu

Kes on nematoodid ja miks nad tekivad?

Nematoode ehk ümarusse leidub pea kõikjal. Nad on levinud nii maismaal kui ka mage- ja merevees. Teadaolevaid liike on üle 80 000. Nematoode leidub ka akvaariumites. Ühte kindlat liiki ei ole võimalik välja tuua.

Nematoodid on tavaliselt väikesed (1-5mm pikkused) peenikesed valged või läbipaistvad ussid, kes liiguvad laine- või S-kujulise mustrina. Neid võib leida põhjapinnasest, vahel on ka klaasil näha. Akvaariumis olevad vormid on tavaliselt kahjutud nii kaladele kui ka taimedele. Kuid siiski on olemas ka parasiteerivaid liike, nagu camallanus ja capillaria. Parasiteerivad liigid naljalt klaasil ei jaluta ja nad põhjustavad kala käitumises ja välimuses muutusi. Kui märkad akvaariumis aga ülalkirjeldatust erinevaid usse, siis ei pruugi enam tegemist olla kahjutu olendiga. Sellisel juhul tuleb appi võtta vastavad ettevaatusabinõud ja ravimid/mürgid/ained. Kui kalad ja taimed tunduvad terved (muutusi käitumises ja välimuses ei ole), siis järelikult on ussid kahjutud.

Nematoodide tekkepõhjuseks on ületoitmine ja akvaariumi mittepuhastamine lagunevatest toidu-, taime- ja muudest jääkidest. Seega on oluline jälgida kalade toitmist ja regulaarselt puhastada akvaariumi. Nad kaovad kui toitu enam ei ole. Mingeid hävitavaid aineid ei ole tasu kasutusele võtta, sest tavaliselt toovad need rohkem kahju kui kasu. Mõned kalad ka söövad neid.

Kes on hüdrad?

by with No Comment Muu

Kes on hüdra?

Enamus hüdraliike elab meres, kuid neid leidub ka magevees. Hüdrad on ainuõõssete hõimkonda kuuluvad loomad, kes elavad nii üksi kui ka kolooniatena. Hüdralased meenutavad harunenud otsaga niiti, kes vabalt vees hõljuvad. Välimus on petlik, sest nad on tegelikult röövloomad, kes püüavad ja söövad väikseid veeloomi. Veekogus võivad nendeks olla väikesed rõngussid, aerjalalised, putukad ja nende vastsed. Akvaariumis kalad, krevetid. Olenevalt liigist võivad nad kasvavad kuni 2 cm pikkuseks. Suuremad hüdralaste liigid püüavad ka väikeseid kalu, aga üldjuhul kujutavad ohtu ainult maimudele. Hüdrad ise ei liigu. Nad kasutavad selleks veevoolu ning seejärel kinnituvad suvalisse kohta.

Miks nad tekivad?

Hüdra võib akvaariumisse tulla taimede või muude esemetega kellegi akvaariumist või poest. Ka taimi või sööta tuues loodusest võid hüdrad endale saada. Seepärast alati uusi asju või taimi tuues loputa need korralikult üle, see on üks vähestest asjadest, mida saad omalt poolt teha.

Hüdrad paljunevad ainult juhul kui neil on piisavalt toitu. Seega akvaarium tuleks hoida hooldatud ja vältida tuleks ületoitmist. Hüdrad paljunevad kahel viisil. Esimene neist on pungumine ja teine on katkiminek, mille tagajärjel kasvab igast hüdratükist uus hüdra. Seega on oluline, et hüdra ei tehtaks katki. Kui hüdra läheb katki, siis kasvatab ta igale tükile vajalikud osad tagasi. Näiteks kui teha üks hüdra kolmeks osaks, siis sa saad lõpuks ühest kolm hüdra. Vaata ka allolevaid pilte hüdra paljunemisest.

Hüdra paljunemine katki minemisel

Hüdra paljunemine pungumisega

Kuidas neist lahti saada?

Hüdrasid saab eemaldada näiteks kalade lisamisega, kes neid hea meelega söövad. Sellisteks kaladeks on guraamid, mollid ja paradiisikalad.

Teine võimalus on temperatuuri tõstmine akvaariumis. Selleks tuleb kalad enne temperatuuri tõstmist tõsta teise akvaariumisse, sest järsk temperatuuritõus ei ole kalade ja ka teistele akvaariumielanike tervisele hea. Paljud kalad ei talu 38 kraadist vett. Kui kalad on ümber paigutatud, siis tõstke temperatuur vähemalt 38 kraadini minimaalselt 20-30 minutiks, kuni tund ei tee paha. See tähendab, et kui temperatuur on jõudnud 38 kraadini, siis 20-30 minutit vähemalt peab temperatuur nii kõrge olema, mitte kogu protsess on 20-30 minutit. Seejärel lülitage soojendi tavalisele temperatuurile. Enne kalade akvaariumisse panekut sifoonige põhi surnud hüdradest puhtaks ning vee jahutamiseks tehke veevahetus või lisage jahutamiseks jääpudeleid. Pidage meeles, et kalu ei tohi enne tagasi panna, kui on saavutatud soojendamisele eelnev temperatuur.

Lihtsaim viis on kasutada ravimeid/aineid nagu no-planaria või eSHa gastropexi, mitte segi ajada eSHa gastrobaciga, mis mõlemad on teomürgid. Ka enamus parasiidi vastased ravimid peaksid aitama, aga ise ei ole seda katsetanud. Ravimid aga kahjustavad häid bakterikolooniaid ehk see võrdub  akvaariumi restartimisega. Ka vase lisamine akvaariumisse aitab hüdrasid tappa. Kuid jällegi on see kahjulik nii tigudele kui ka krevettidele. Mürkide ja ravimite puhul peab olema ettevaatlik, et kindlasti antud aineid ei jääks akvaariumisse, sest kui paned krevetid ja teod tagasi ning klaaskastis on neile surmavat ainet, siis saavad nad surma.  Pärast nende kasutamist tuleb vesi filtreerida söega, et kõik ravimi jäägid saaksid eemaldatud.

Hüdra võib eemaldada ka ise manuaalselt nuustikuga klaasi pealt ära pühkides, aga sellisel juhul peab olema väga ettevaatlik. Nimelt ka hüdra suudab paljuneda nii nagu planaria – igast tükist kasvab uus elukas. Kui hüdra läheb katki, siis ta kasvatab igale tükile vajalikud osad tagasi. Rohkem hüdrasid sa ei taha ju oma akvaariumisse. Sellisel viisil ei ole võimalik eemaldada aga kõiki tegelasi, sest mõned võivad end ka põhjapinnases peita.

Erinevad planaria liigid

Planaria

by with No Comment Muu
Erinevad planaria liigid

Erinevate planarialiikide peakujud

Planaria kuulub lameusside hõimkonda. Planaria on levinud nii soolases kui ka magedas vees. Mõned liigid elavad ka maismaal ning neid võib leida palkide all, pinnases või mullas ja niisketes piirkondades taimedel. Nad eelistavad varjulisemaid kohti, sest on valgustundlikud.

Kuidas teda ära tunda?

Planarial on erinevaid liike, kes erinevad keha kuju, värvi ja paljunemise poolest.  Enamus on valkja värvusega, aga on ka pruuni varjundiga, kelle pikkus on kuni 20mm. Võivad olla isegi roosakad, olenevalt sellest, millist toitu nad söövad. Nad tunneb ära kolmnurkse pea ja jämedama, aga lapiku keha järgi. Kuid siiski ei ole kõikidel liikidel kolmnurkset pead. Planariat on lihtne segi ajada teiste tavaliselt kahjutute ussidega nagu rhabdocoela, mesostoma, kes on heledavärvilised ja ümara peaga.

Miks nad tekivad?

Planaria tekib tavaliselt kalade/krevettide ületoitmisest või surnud olenditest akvaariumis. Võib kaasa tulla taimede ja muu sisustusega. Otsest ohtu nad inimesele ja kaladele ei kujuta, aga krevettidele ja maimudele on nad ohtlikud. Ta on röövloom, kes sööb kõiki, kes neile ette jäävad. Seega kreveti akvaariumist tuleb nad kindlasti hävitada, muidu nad söövad teie krevetid ära ja muudkui paljunevad.

Kuidas neist lahti saada?

Planaria krevettidega akvaariumis ei kao ise, sest nad söövad krevette. Kõige lihtsam on kasutada no-planaria nimelist ravimit. Katki ei või neid mingil juhul pigistada, sest igast tükist tuleb uus elukas. Planaria vastu ravimit (no-planaria) Eesti poodidest ei leidnud, kuid kui häda käes, siis võib pöörduda oma murega akvaristika gruppidesse Facebookis. Seal kindlasti leidub keegi, kellel on. Teise võimalusena võib tellida no-planariat välismaa e-poodidest. Kolmas võimalus on ehitada lõks neile õpetuste järgi, aga see jällegi ei pruugi alati toimida. Neljas võimalus on nad hävitada vasega, aga krevettidega akvaariumis ei ole see kindlasti soovituslik, sest krevetid ja ka teod on vasele väga tundlikud. Ühesõnaga vaske krevettidega akvaariumis kasutada ei saa.

Planaria paljunemine tükeldamisel

Veel pilte planariast

Õli- ja proteiinikiht akvaariumis

by with No Comment Muu

Me kõik oleme ilmselt näinud õues poriloikudel õlikihti. Kui sa aga näed sarnast vaatepilti oma akvaariumi veepinnal, siis on midagi valesti ja peaksid asuma tegutsema. Tõenäoliselt on sul veepinnal kas proteiini- või õlikiht ning lõpuks võib see akvaariumiasukatele saatuslikuks saada. Seda sa ju ei taha.

Kui kiht veepinnal näeb välja tule all vikerkaarevärvides ja selge, siis on tegemist õlikihiga. Kui aga kiht on tuhm, hallikasvalge, pigem läbipaistmatu, siis on tegemist proteiinikihiga. Isegi kui täpselt ei tea kummaga on tegu, siis õnneks mõlemast saab jagu samade meetoditega.

Antud kiht akvaariumis iseenesest ei ole ohtlik, kui sa just ei ole õli akvaariumisse valanud, kuid see vähendab normaalset gaasivahetust veepinnal. Kui gaasivahetus on häiritud, siis loogiliselt võttes väheneb hapniku hulk vees, mis pole hea, sest me kõik vajame hapnikku.

Miks võib tekkida proteiini- või õlikiht veepinnale?

Sageli me ise kanname oma kätega õli akvaariumisse. Mingil määral on inimeste kätel rasu, mis satub käsi vette pannes akvaariumisse. Kindlasti võiks käed enne akvaariumiga tegelemist puhtaks pesta, et eemaldada mustus ja muud jäägid (kosmeetika, ilutooted, kreemid, toidu ja keha katsumisest jne).

Kalatoit sisaldab valku ning see on ka üks proteiinikihi tekitajaid. Kui söömata toit akvaariumis laguneb, siis protsessi käigus tulevad toidus sisaldunud rasvad ja valgud pinnale. Tavaliselt tekib see kalade ületoitmisest. Kuna mõned kalad vajavadki valgurikast toitu ehk teise alternatiivi vastu vahetada ei saa, siis tuleks jälgida söögikogust, et ei tekiks söömata toitu.

Väljaheide sisaldab rasvasid ja valke. Asi pole ainult toidus, vaid looduse poolt toodab kala seedesüsteem toitu lagundades õlisid ja proteiine. Kakades väljuvad õlid ja tõusevad pinnale, mis moodustab kihi.

Võib-olla oled märganud, et uut filtrit/pumpa ostes on mõni osa justkui õline või mõne määrdeainega koos. Tehases tootmise käigus on õlitatud filtri liikuvaid osi või saanud sellega kuidagi kokku. Sellepärast tulebki uut seadet enne akvaariumisse panemist loputada. Päris pedantseks ka ei tasu minna puhastamises, sest ilmselt on määrdeaine seal põhjusega. Seega loputa seadet, et õlikogust vähendada.

Ka halb akvaariumi asukoht võib olla veepinnal oleva kihi tekkimise põhjus. Kui akvaarium on kohas, kus lähedal kasutate aerosoole või ilutooteid, siis need võivad sattuda klaaskasti, eriti siis kui kaant ei ole peal. Seega vali kohta, kus kasutad ilutooteid või aerosoole. Tee seda akvaariumist kaugel. Alati on ka võimalus paiguta akvaarium uude kohta. Lisaks eelnevale võiks akvaarium asuda eemal ka köögist, sest õhu kaudu võivad rasvad sinna sattuda. Keegi meist ei taha ju, et akvaariumisse satuksid ained, mis sinna ei käi.

Surnud kala/teo akvaariumist eemaldamata jätmise tagajärjel võib ka tekkida õlilaik veepinnale. Suures akvaariumis seda ilmselt näha pole, aga mine sa tea. Kui jääte laiba eemaldamisega hiljapeale, siis tasub antud tegevuse juures nina kinni hoida, sest sealt tulev lõhn pole just meeldiv. Seega aegajalt tasuks ikka kalad üle lugeda.

Kuidas proteiini- ja õlikihist vabaneda?

Kõige lihtsam viis on see eemaldada käsitsi, näiteks paberrätikuga. Aseta paber akvaariumi pinnale. Oota natuke kuni näed, et paber on ained endasse imenud ning eemalda paber. Vajadusel korda. Et vältida üldse kihi tekkimist, siis jälgi, et kalu ei toidaks liiga palju ning kindlast suurenda veepinna liikumist. Veepind peaks lainetama. Iga vee liikumist parandav meetod aitab vältida õli- ja valgukihi tekkimist. Pideva probleemi puhul võid kaaluda ka skimmeri ostmist. Skimmer tuleb asetada veepinna lähedale nii, et pinnal olev kiht, taimed ja muud tükid voolavad skimmeri pealmisse auku, kus see veest välja filtreeritakse.

Puulehed akvaariumis

by with One Comment Muu

Loomapoes akvaristika riiulil oleme me kõik võib-olla näinud seal kümne kaupa müüdavaid lehti või oled kuulnud mingitest puulehtedest, mis pannakse akvaariumisse.  Need on India mandlipuu ehk catappa lehed. Miks neid lehti müüakse ning milleks need lehed head on?

Need tegelikult pole ainsad, mida võib akvaariumisse panna. On olemas ka teisi puulehti, mida saab akvaariumis ohutult kasutada, et kaladele ja teistele veeloomadele elukeskkond looduslähedasemaks ning paremaks muuta. Nendeks on sarapuu (corylus avellana), tamm (oak), lepakäbi (alder cones), pöök (fagus sylvatica), valgepöök (carpinus betulus), arukask (betula pendula), mägivaher (acer pseudoplatanus), pappel (populus L.), pärn (tilia, linden tree).

Lehed järvedes, jõgedes, tiikides ja muudes veekogudes on üks põhjustest, miks vesi on pruunikat või kollakat värvi. Nimelt lehed sisaldavad orgaanilist ühendit tanniini, mida leidub nii rohelistes kui ka  kuivades lehtedes. Lisaks sellele leidub tanniini kändudes, juurikates ja muudes puude ja taimede osades. Tanniin alandab vee pH-d ja pehmendab seda. Tanniin on kõige tõhusam pehmetes vetes, sest kareda vee puhver suudab happesuse kergesti neutraliseerida. Mõnede kalade puhul on see väga soovituslik, kuna ka nende looduslik elukeskkond sisaldab ohtralt tanniine. See aitab kaladel soodustada kudemist ja vähendada stressi. Lehtede lisamisega võib ära unustada igasugused kemikaalid, mis niikuinii ei ole kaladele head. Rohelised lehed sisaldavad kuni 4 korda rohkem tanniini kui kuivanud lehed.

Miks on lehed akvaariumis head?

Lehed loovad akvaariumis looduslähedasema keskkonna, vabastades tanniine. Lehed suurendavad akvaariumi elanike heaolu ja seeläbi toetavad immuunsüsteemi. Puu annab lehtedele antibakteriaalse ja seeninfektsiooni vastased omadused, et need kasvaksid tervetena. Seega kui sa paned lehed akvaariumisse, siis need head omadused kanduvad edasi vette. Lehed sisaldavad mineraale, mikroelemente ja tanniini, mis vabanevad lagunemise käigus.

Lehtede lisamisega akvaariumisse saad juurde biokile pinda. Biokile on bakterite, vetikate, seente ja teiste mikroorganismide kogum akvaariumis, mis moodustab kihi kõikjale akvaariumis: taimedel, pinnasel, dekoratsioonidel, klaasil jne. Lehtede lisamisel tuleb neil elamispinda juurde, mis on ainult hea. Lehel elavad mikroorganismid on väga heaks toiduks krevettidele, tigudele, krabidele, vähkidele ja ka kaladele.

Kuidas leida lehti loodusest?

Enamik puid langetavad igal aastal oma lehed. Nii saab lihtsalt loodusest lehti korjata. Kuid siiski peab jälgima mõningaid punkte:

1. Korjake ainult neid lehti, mis on maha langenud ja kuivad. Erandiks on lepakäbid, kuid sellest saad lugeda lähemalt allpool.

2. Korjata võib ainult langenud puulehti, mitte värskeid ja elavaid lehti. Langenud lehtedes pole enam ühendeid, mis lagunemise käigus võiks peavalu tekitada. Rohelised lehed soodustavad bakterite kasvu, sisaldavad suhkruid ja muid soovimatuid aineid, mis tekitavad erinevaid protsesse.

3. Lehti ja käbisid mitte korjata veekogust, sest seisvast veekogust korjatuna võivad sisaldada veest saadud parasiite, kes on kaladele ja muudele akvaariumi asukatele kahjulikud.

4. On oluline, et lehed ja käbid kogutakse saastamata keskkonnast. Lehti ei tohiks korjata põldude äärest, kus kasutatakse väetisi ja tõrjevahendeid. Ka teede ääres olevad lehed ja käbid võivad olla saastunud. Lehed peavad olema pestitsiidide vabad. Samuti ei ole hea linnast lehti korjata.

5. Korja ainult terveid lehti, millel pole märgata mingisugust kahjustust. Kahtluse korral jäta leht pigem korjamata kui riskida.

6. Korja lehti sügisel mitte kevadel.

7. Hea oleks lehti korjata peale esimest öökülma.

Pärast lehtede korjamist tuleb lehed/käbid kuivatada ning alles siis võib neid kasutada, akvaariumisse lisada. Lehtede põhja vajumise kiirendamiseks ja olemasolevate kahjurite või bakterite hävitamiseks võid need enne akvaariumisse lisamist kuuma veega üle kallata, kuid sel juhul ei ole lehel antibakteriaalset ja seeninfektsiooni vastast toimet. Lehe põhja saamiseks on veel mitmeid viise:

  • Oota kuni leht vajub ise põhja. Pane leht otse akvaariumisse ning oota kuni ta on vettinud. Seejärel vajub ise põhja. Selleks võib kuluda paar päeva.
  • Pane kivi või dekoratsioon lehe ääre peale, et see hoiaks seda põhjas.
  • Kasuta toiduklambrit lehe põhja kinnitamiseks.
  • Torka leht otsapidi pinnasesse.
  • Keeda lehte. Keetmise tagajärjel vettib leht kiiremini. See aitab ka tanniini eraldada ning tulemuseks on puhtam vesi ehk enam ei värvi nii palju vett, aga sellega kaotab leht oma antibakteriaalse ja seeninfektsiooni vastase toime.

Kui endal ei ole maakohta või kui ei tea, kust üht või teist puud maanteemürast kaugemal leida, siis võta appi RMK matka- ja õpperajad. Sealt peaks leidma piisavalt erinevaid matkaradasid, kus leidub vähemalt üks puuliik, mille lehti võib panna akvaariumisse. Võta lapsed või kaaslane kaasa, hingake värsket õhku ja liikuge väljas. Ühendage kasulik meeldivaga.

Lähemalt erinevate lehtede ja käbide kasulikest omadustest

Catappa ehk India mandlipuu leht (terminalia catappa)

Kaitseb kalade limaskesta, suurendab kalade heaolu ja soodustab paljunemist.  Eriti tähtsaks loetakse bettade kasvatamisel ja paljundamisel. Soodustab krevettide kestumist ja on looduslikuks toiduks veeloomadele. Kõik poest ostetud lehed ei pruugi vett värvida, kuid sellega peaks arvestama. Eesti looduses antud puud ei leidu. India mandlipuu lehti on võimalik osta loomapoest.

Lepakäbid (alter cones)

Lepakäbid alandavad vee pH-d, mis stimuleerib kalade paljunemist. Käbidel on antibakteriaalne ja seenevastane toime. Kuna tegemist on rikkaliku tanniinhappe allikaga, siis kasutavad seda laialdaselt kreveti- ja kalakasvatajad.

Soovitav lepakäbide lisamine akvaariumisse on 1 lepakäbi 10 liitri kohta. Nende kasulik toime kestab umbes 4-6 nädalani. Lepakäbid muutuvad pehmeks ning on toiduks krevettidele. Käbid võib panna ka filtrisse filtrikotiga. Üldjuhul muudavad vett pruunikamaks/kollakamaks, sest sisaldab tanniini.  Lepakäbisid võib aastaringselt korjata puu otsast, kui nad on pruunid ehk valmis korjamiseks. Mõnel pool kasutatakse ka lepalehti kuid lepakäbid on tuntumad. Maha kukkunud käbid võivad olla saastunud. Hea korjata kui puudel pole lehti.

Sarapuu lehed

Eestis vähem tuntud kuid mujal maailmas laialdaselt levinud sarapuu lehed alandavad vee pH-d. On antibakteriaalse ja seenevastase toimega. Sobib söögiks krevettidele, tigudele ja teistele akvaariumikaaslastele, kui üks või mitu lehte on ära söödud, siis võib lisada uue. Sarapuu leht on aeglaselt lagunev leht.

Pole kindlat doseerimiskogust. Kui pole soovi pH-d vähendada, siis panna ainult 1 leht. Kui on soov pH-d alandada, siis tuleb rohkem lehti lisada akvaariumisse. Sarapuu leht muudab vett pruuniks vähesel määral. Parim alternatiiv teistele puulehtedele. Väga sarnane toime catappaga.

Tamm

Tamm on kindlasti üks tuntumaid ja äratuntavaid puid. Tammeliike on umbes 600. Erinevate liikide lehed on erinevad, kuid üldiselt sobivad kõikide Eestis kasvavate tammeliikide lehed akvaariumisse. Tammelehtedes on suur tanniini sisaldus. Antud leht on hea pH alandaja. Värvib vett keskmiselt pruuniks. Pole kindlat doseerimiskogust. Lehti tuleks korjata sügisel. Kuna kõik tammed ei lase lehti sügisel maha, siis võib korjata ka üle talve puu otsas olnud lehti.

Kask

Kaselehti eelistatakse nende väikese suuruse tõttu just väiksemates või nano akvaariumites. Ei muuda vee pH-d ja vett värvib väga vähe, pea olematult. Hea dekoratsiooni või peidupaigana. Tugev ja aeglaselt lagunev leht.

Pöök

Sarnaselt kaselehtedele on antud lehtede eeliseks just nende suurus.  Ei värvi vett nii palju kui catappa.

Valgepöök (carpinus L. või hornbeam)

Antud lehtede kohta levib vastakaid arvamusi. Mõned väidavad, et valgepöögi lehed on mürgised krevettidele. Teised leiavad jälle, et neid saab edukalt kasutada kreveti akvaariumis. Igaüks otsustagu ise kumba ta usub. Kui olete proovinud, siis võib tulemustest teada anda.

Valgepöögi lehed alandavad väga kiiresti vee pH-d. Seega tasub nende lehtedega hoolikalt ümber käia.  Tuletan meelde, et kiire pH langus põhjustab kaladel stressi. Kindlat doseerimiskogust ei ole.

Vaher

Pole leidnud kinnitust, et kõik vahtra liigid sobivad akvaariumisse. Kuid näiteks mägivaher (acer pseudoplatanus L.) sobib. Eestis kasvab ainult ilupuuna. Lühiajaliselt suudab pH-d alandada. Sobib toiduks. Suuruse järgi sobib paremini suurematesse akvaariumitesse. Kindlat doseerimiskoguse ei ole.

Viljapuulehed

Täpsemat mõju akvaariumile ei ole uurinud. Viljapuulehed, mida võib anda näiteks krevettidele söögiks on kirsi-, õuna-, pirni- ja ploomilehed. Antud lehtede kasutamisel peab olema ettevaatlik, sest neil võib olla pestitsiidide jälgi. Isegi kui sa ise ei kasuta ühtegi pestitsiidi, siis su naaber võib neid kasutada ning tuulega võivad ka sinu puud nendega kokku saada. Pestitsiidid on kaladele, krevettidele ja tigudele enamasti surmavad.